Loksutava inkubaatori kasutamine bioloogilises rakukultuuris

Bioloogiline kultuur jaguneb staatilisse kultuuri ja raputuskultuuri. Raputuskultuur, tuntud ka kui suspensioonkultuur, on kultiveerimismeetod, mille puhul mikroobirakud inokuleeritakse vedelasse keskkonda ja asetatakse loksutile või ostsillaatorile pidevaks võnkumiseks. Seda kasutatakse laialdaselt tüvede skriinimisel ja mikroobide laiendamisel ning see on tavaliselt kasutatav kultiveerimismeetod mikroobide füsioloogias, biokeemias, fermentatsioonis ja muudes eluteaduste uurimisvaldkondades. Raputuskultuur ei sobi lenduvaid keemilisi lahusteid sisaldavate ainete, madala kontsentratsiooniga plahvatusohtlike ja madala süttivusega gaaside ning mürgiste ainete kultiveerimiseks.

Mis vahe on staatiliste ja raputavate kultuuride vahel?

CO2 inkubaator simuleerib rakukultuuri jaoks sobivat kultuurikeskkonda, sealhulgas temperatuuri, CO2 kontsentratsiooni ja niiskust ning muid väliseid tingimusi. Staatilistes tingimustes kultiveeritud tüvirakkude puhul kleepuvad rakud kolvi põhjaseina külge ja moodustub lahustunud hapniku ja toitainete kontsentratsioonigradient. Kergelt loksutavates kultuuritingimustes suspensioonrakud aga kõrvaldavad kontsentratsioonigradiendi ja suurendavad lahustunud hapniku kontsentratsiooni, mis on kasvuks soodsam. Bakteri- ja rakukultuurides parandab loksutav kultuur kontakti keskkonna komponentidega ja hapnikuvarustust, eriti seente puhul, ilma hüüfide või klastrite moodustumiseta. Hallitusseente staatilisest kultuurist saadud mükobakterid on selgelt nähtavad seeneniidistikuna, mille morfoloogia ja kasv on sarnase olekuga; bakterite loksutamisel saadud kultuur on sfääriline, st seeneniidistik on koondunud klastriks. Seetõttu on mikroobitööstuses laialdaselt kasutatud sama efektiga vibratsioonikultuuri ja segamiskultuuri. Koekultuuris on ka pöörleva kultuuri meetod loksutava kultuuri liik.

Raputava kultuuri roll:

1. massiülekanne, substraat või metaboliit kandub paremini üle ja mängib süsteemis rolli.

2. lahustunud hapnik, aeroobses kultiveerimisprotsessis filtreeritakse õhk lahti, nii et võnkumise kaudu saab kultuurikeskkonnas lahustunud õhku rohkem hapnikku.

3. süsteemi homogeensus, mis soodustab proovide võtmist ja erinevate parameetrite määramist.